Päev möödub päeva järel.

Päev möödub päeva järel,
Saab hommikust õhtu
Kuid videvik kaob.

Ei ole ju selge,
Kui palju on õnne,
Siin pikas päevade reas.

Mõnd hetke vaid tunnen,
Mis kokku seob eilse ja veel,
Ei ole ju lihtne see, meie tee.

Võib tunduda ehtne,
See eilne päev lihtne,
Ehk teadmatud seiklused ootavad teel.

Nii tunnen end taevas,
Kui pilvede laeval,
Kus unistus täituda saab.

Ei ole ju selge,
Kui palju on õnne,
Siin pikas päevade reas

Ma tunnen et homne
Võib tunduda helgem
Ja kuhugi sa ei kao.

On teada ju see.

On teada ju see, et ilmatu suur võib olla me tee.
Kas kunagi kohume sel veel?
Või see hetk jääb viimaseks.
Kas tead kui palju sust hoolin, või seda kuis igatsen sind.
Kas tead kui palju on kurbust, kui avastan üksinda end?

Ma soovin et iial me teed ei lahkuks,
Ja et iial sa kedagi teist ei kohtaks.
Vaid endaga kanda su tundeid ühes,
Ja tunda, et oled vaid minuga.

On hetki ja tundeid mis iial ei jahtu.
Kas petan end?
Või usun sind?
Kui tean et sa pakkuda mulle võid truudust
Või petta mu meeli ja hüljata mind.

Ma soovin et iial me teed ei lahkuks,
Ja et iial sa kedagi teist ei kohtaks.
Vaid endaga kanda su tundeid ühes,
Ja tunda, et oled vaid minuga.

Mu meeled vaid hetkega ajad segi ja pea võin kaotada.
Mu mõtteid saad viia sa linnutiivul, kaugele.